rus | est

Teadustöö TAI-s

Kliima- ja keskkonnamuutused on viimastel aastakümnetel toonud kaasa puukide arvukuse märkimisväärse suurenemise. Järjest rohkem registreeritakse puukidega levivaid nakkushaigusi nii inimestel kui ka kodu- ja põllumajandusloomadel.

Miks puuke uuritakse?

Puuke uuritakse selleks, et rohkem teada saada nende bioloogia, eluviisi, elutsemispaikade ja käitumise kohta ning nende mõju inimese ja loomade tervisele. Need andmed on kasulikud mitte ainult teadlastele, vaid ka tavainimestele, kes hoolivad oma heaolust, tahavad looduses muretult liikuda ning teada, kuidas puukidega ülekantavatesse nakkustesse haigestumist ennetada. Puukide uurimise alguseks loetakse 1975. aastat, mil ilmus artikkel „Lülijalgsete vahendusel siirutavad viirused Eestis”.

Eestis tegeleb puukide uurimisega TAI viroloogia ja immunoloogia osakond.

Mida me uurime?

  • Milliseid puugiliike Eestis leidub.
  • Kus puugid elutsevad ja kus neid kohata võib.
  • Missugused liigid on meditsiinilise tähtsusega ehk mis liigid on võimelised inimest hammustama ning kandma edasi tervisele ohtlikke nakkusetekitajaid.
  • Milliseid haigusetekitajaid Eesti puukidel leidub ja milline on nende levimus.
  • Millistes Eesti piirkondades on puuke rohkem või vähem. Mis seda mõjutab.
  • Millistes Eesti piirkondades on puugihaigusi rohkem või vähem.
  • Millal on Eestis elutsevad puugid aktiivsed.
  • Kuidas muutub puukide elutsemispiirkond nii ajas kui ka kliima muutustega.

Kuidas puuke uuritakse?

  1. Koht. Esialgu tuleb valida meetod ja koht, kust puuke saada. Kui puuke on tarvis koguda taimestikult, siis valitakse sobivaima taimestiku ja hea juurdepääsuga koht. Sõltuvalt eesmärgist kogutakse puuke ka loomadelt, rändlindudelt ja inimestelt.
  2. Kogumine. Taimestikult puukide kogumiseks kasutatakse puugilippe ehk puuvarrele kinnitatud heledavärvilise kanga tükke. Loomadelt kogutakse puuke tangide või pintsettidega.
  3. Vaatlemine. Kogutud puuke vaadeldakse ühekaupa mikroskoobis, et  väliste tunnuste järgi määrata tema liigikuuluvus.
  4. Uuringumaterjali saamine. Puuk purustatakse peeneks pulbriks lahuse ehk suspensiooni valmistamiseks. Sellest saadakse erinevate keemiliste ainete ja reaktsioonide abil puugi nukleiinhapete lahused (DNA ja RNA), mida hiljem kasutatakse haigusetekitajate olemasolu määramiseks ja molekulaarseks iseloomustamiseks.
  5. Haigusetekitajate olemasolu määramine. See toimub molekulaar-bioloogiliste meetoditega. Esimesel etapil saab teada, kas puugis oli uuritav haigusetekitaja (haigusetekitaja DNA või RNA jupid).
  6. Bakteri, viiruse või muu haigusetekitaja liigi või alatüübi määramine.  Täpsema tulemuse saamiseks tuleb määrata, millise haigusetekitajaga on tegemist. Kas seda peetakse haigust põhjustavaks või mitte, kas on tegu mõne senini tuvastamata bakteri või viiruse tüvega, jms. Võrdleme bakteri või viiruse saadud DNA jupikese nukleotiidjärjestust teiste kirjetega spetsiaalsetes andmebaasides.
  7. Bakteri või viiruse võimaliku ajaloolise teekonna ning algallika tuvastamine. Andmebaaside abil otsime ja võrdleme, kus sarnase DNA jupikesega viirus või bakter maailmas veel levib, kust seda leitakse ning millised on selle võimalikud tulekuteed Eestisse – kas rändlindudega, näriliste või muude loomadega teistest riikidest. Samuti, kas Eesti puukides tuvastatud haigusetekitajatel on võrreldes teistes piirkondades leitavatega mingid molekulaarbioloogilised iseärasused või erinevused, mis võivad mõjuda bakteri või viiruse haiguse põhjustamise võimelisust.

Puugiskaala

  • 225 mln aastat tagasi puugid roomajatel
  • 1500 eKr – puugi kujund Egiptuse papüürusel
  • 800 eKr – vihjed puukidele Homerose teostes
  • 1890-ndad – puugihammustuse ja -haiguse seose tuvastamine
  • 1930-ndad – puukentsefaliidiviiruse kirjeldamine
  • 1980-ndad – puukborrelioosi ehk Lyme’i tõve tekitaja tuvastamine
  • 1990–2000 – inimese anaplasmoosi esmajuhtumite kirjeldamine; Helvetika tähnilise palaviku haigusjuhtumite esmakordne tuvastamine
  • 2000–2010 – punase liha allergia ja puugi hammustuse seos: alfa-gal allergia; taastuva palaviku põhjustaja Borrelia miyamotoi haigusjuhtumite esmakordne kirjeldamine Venemaal, USA-s ja Põhja-Euroopas
  • 2010–2020 – Ca.N. mikurensis esmakordne tuvastamine puukides ning esimesed haigusjuhtumite kirjeldused Euroopas

TAI puugiuuringute tähtsamad leiud

  • 1975 – artikkel lülijalgsete kaudu siirutavatest viirustest Eestis
  • 2001 – Eesti puukides leiti kõik kolm teada-tuntud puukentsefaliidiviiruse alatüüpi: Euroopa-, Siberi- ja Kaug-Ida
  • 2011- Babesia algloomad (Ba. microti, Ba. venatorum) Eesti puukides – babesioosi põhjustajad
  • 2012- erinevaid puukborrelioosi tekitajaid (Borrelia afzelii, B. garinii, B. burgdorferi s.s, B. bavariensis, B. valaisiana) tuvastati  Eesti puukides 10–40%, inimese anaplasmoosi tekitajat tuvastati kuni 2%
  • 2013 – taastuva palaviku ja neuroloogiliste tüsistuste põhjustaja Borrelia miyamotoi Eesti puukides
  • 2015 – rikketsioosi (R. monacensis, R. tarasevichae), Helvetika tähnilise palaviku põhjustajad (R. helvetica) Eesti puukides
  • 2016 – erlihhioosi (E. muris) ja neoerlihhioosi (Ca. N. mikurensis) põhjustajad Eesti puukides; võsa- ja laanepuugi hübriidliikide tuvastamine Eestis
  • 2018 – Tallinna linnapuukide prooviuuring: koguti umbes 1000 puuki, neist 35% olid nakatunud

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Rohkem infot. Sain aru