Puuk

Kuigi puuk on välimuselt väga sarnane tavalise sitikaga, ei ole ta putukas, vaid hoopis ämbliku lähisugulane. Puugid kuuluvad ämblikulaadsete klassi lestaliste seltsi. Puuk on tiibadeta, nelja jalapaariga. Tema keha on pealtvaates äraspidimunajas ja lame ning koosneb kahest osast.

Kellele on puuki vaja?

Looduses on isegi puugid olulised ja mitte kõik puugiliigid ei ole haigusi edastavad verd imevad parasiidid. Puugid on eksisteerinud kümneid miljoneid aastaid ning selle aja jooksul on nad mänginud olulist rolli paljude loomaliikide loodusliku valiku protsessis ja aidanud arendada vastupanu mitmesugustele haigustele. Puugid on paljude lindude ja roomajate toiduahela lülid ning võivad olla ka mõne putukaliigi arenguetapi aluseks. Mitmed puugiliigid on peremeesorganismid mikroorganismidele, viirustele ja bakteritele ning haigustel on looduses tasakaalu hoidmisel oma ülesanne.

Puugiliigid

Maailmas on väga palju erinevaid puuke. Nad erinevad üksteisest kehaehituse, käitumise ja toitumise poolest. Puugid jagatakse kahte alamseltsi:

• pehmekehalised puugid (Argasina) 
• kõvakehalised puugid (Ixodina)

Esimesed on pesaparasiidid, kes veedavad oma elu peremeeslooma pesas. Teised aga on nn karjamaaparasiidid, kes varitsevad ohvrit vabas looduses. Osa puugiliike toitub kogu oma arengustaadiumi jooksul ühe ja sama looma peal. Samas on ka selliseid, kes otsivad toitumiseks igas arengustaadiumis mitte ainult erineva looma, vaid ka erineva loomaliigi.

Eesti puugid

Puuk on Eesti metsade ja heinamaade tavaline elanik. Eestis levinud puugiliikidest on teada kaks kõvakehaliste puugiliiki, kes haigusetekitajaid inimestele ja loomadele edasi kannavad. Need on võsapuuk (Ixodes ricinus) ja laanepuuk (Ixodes persulcatus). Välimuselt on neid puugiliike omavahel praktiliselt võimatu eristada. 
Eristada saab puuke suuruse ja soo järgi. Igas arenguetapis on puuk erineva suurusega. Emased puugid on punakaspruunid, isased ja väikesed nümfid pruunikashallikad.

Võsapuuk

Võsapuuk ehk Ixodes ricinus on levinud kogu Eestis. Tema levikuala ulatub Portugalist Komi vabariigini ning Hispaania lõunarannikult Kesk-Soome ja Norrani. Elamiseks eelistab võsapuuk niiskeid ja varjulisi kohti, nagu tiheda alusmetsaga hõredaid sega- ja lehtmetsi, metsaservi ning puisniite.

Meie kliimatingimustes on võsapuugid aktiivsed aastas kaks korda: aprilli lõpust mai keskpaigani ning suve lõpus ja sügise alguses. Kogu aktiivsusperiood kestab tavaliselt aprilli algusest oktoobri lõpuni – kui on pikalt valge ja päeva keskmine temperatuur on üle 5 °C. Sõltuvalt kliimamuutustest võib tegevusperiood varieeruda. Võsapuugid toituvad paljude loomaliikide peal: näriliste, lindude, kahepaiksete, roomajate, aga ka keskmise suuruse ja suurte soojavereliste loomade ning inimeste peal.

Laanepuuk

Laanepuuk ehk Ixodes persulcatus on levinud Ida- ja Lõuna-Eestis, kus asub nende levikuala läänepiir Euraasia mandril. Laanepuuke võib kohata ka Lätis, Kesk- ja Lõuna-Soomes, Leedu põhjaosas. Sagedamini leidub neid just põlistes, rikkaliku alustaimestikuga okas- ja segametsades.

Meie laiuskraadidel aktiveeruvad laanepuugid võsapuukidest pisut varem, siis kui keskmine ööpäevane temperatuur on 1–6°C. Neil on hooaja jooksul vaid üks aktiivsuse periood: kõige suuremat aktiivsust ja arvukust on täheldatud peamiselt mai alguseni. Nagu võsapuugidki parasiteerivad laanepuugid paljude loomaliikide esindajatel, sealhulgas inimestel.

Lisaks võsapuukidele ja laanepuukidele, võib Eestis leiduda ka puugiliikide ristandeid. 2020. aastal tehtud puugiuuring tõestas võsa- ja laanepuukide ristandite ehk looduslike hübriidide olemasolu. Hetkel pole meil veel andmeid, kas sellised liigivahelised ristandid on võimelised järglasi andma. Kuid neil võib olla tähtis roll mõlema puugiliigi levikualade laiendamises või uute alade omistamisel. Samuti võivad nad soodustada haigustekitajate levimist uutesse geograafilistesse piirkondadesse. Puugihübriidid võivad olla ka vahepealseks etapiks puugiliikide levimisel uutesse piirkondadesse, kus seda pole varem märgatud.

Puugid on vereimejad

Puugid on parasiidid, see tähendab, et nad toituvad ainult selgroogsete (loomade ja inimeste) verest. Kuid erinevalt sääskedest vajab puuk rohkem verd ja ta saab seda ühe toitmise ajal, süües igas arenguetapis ainult üks kord. Seetõttu võivad nad äärmuslikel juhtudel jääda oma peremeeslooma (inimese või looma) külge verest toitmuma isegi kuni paariks nädalaks.

Puugi kehastruktuuri üheks tunnuseks on võime venida, kiiresti kasvada ja toitumise ajal muutuda, sest ühe korraga imevad puugid üsna suure portsu verd ja see peab nende kõhtu ära mahtuma. Toitunud emane puuk võib võrreldes näljase isendiga olla mitukümmend korda suurem ja tema värv muutuda punakaspruuni asemel hallikaks.

Puugi elutsükkel

Puugi elutsükkel koosneb passiivsest munastaadiumist ja kolmest aktiivsest ehk liikumis- ja toitumisvõimelisest etapist:

• vastne
• nümf
• täiskasvanu

Igas arenguetapis toitub puuk ainult ühe korra. Seejärel kukutab ta end maapinnale ning peitub kõdusse või mujale varjulisse kohta. Sõltuvalt ümbritsevatest keskkonnatingimustest puhkab puuk varjulises kohas 1–9 kuud, mille jooksul ta vahetab kesta ja astub järgmisesse arenguetappi.

Vastsed

Munadest koorunud vastsed ehk larvid on väiksemad kui 1 mm, kolme jalapaariga ning kollakat värvi. Tavaliselt ei liigu ühest pesakonnast pärit vastsed oma munemiskohast kaugele ning otsivad toitumiseks peremeeslooma koos. Vastsed varitsevad üsna maapinna lähedal, kus ohvriteks on pisinärilised, aga ka maas tegutsevad linnud, eriti rästad.

Kuna vastse suised on veel nõrgad, eelistavad nad toitumiseks kehal kohti, kus nahk on kõige õhem. Toitudes peremeesloomal 2–8 päeva, kasvab vastne umbes 10 korda suuremaks. Seejärel kukutab ta end peremeesloomalt maha pikema rohu või kõdu sisse, kus kuni 7 kuu jooksul areneb nümfiks.

Nümfid

Nümfe on juba kergem märgata, kuna nad on umbes 1,5 mm suurused. Neil on neli jalapaari ning nad on värvuselt vastsetest tumedamad. Nümfid toituvad nii väikeste kui ka suurte loomade, sh inimeste peal. Nümf toitub peremeesloomal keskmiselt 2–8 päeva, kasvades selle aja jooksul 10–20 korda suuremaks. Pärast toitumist läheb nümf talvituma, et järgmisel suvel juba täiskasvanud puugina toituda ja sigida.

Täiskasvanud puugid

Täiskasvanud puugid jagunevad emasteks ja isasteks. Täiskasvanud emased puugid on suuremad (3 mm) ning nende alakeha on punakaspruuni värvusega. Seljakilp on neil suhteliselt väike, sest emastel on vaja rohkem verd imeda ning kuna nende keha sees areneb tuhandeid mune, peab keha olema võimeline venima, suurem kilp oleks aga takistuseks. Verd imevadki ainult emased ning oma peremeesloomaks valivad nad suuremad loomaliigid ja inimesed. Isased puugid on väiksemad, kuni 2 mm pikkused. Nende seljakilp on suurem kui emastel ning ühtlaselt tumedat värvi, tagakeha kilbi alt välja ei paista. Isasele puugile on peremeeslooma vaja ainult emase puugiga paaritumiseks. Verd isased puugid reeglina ei ime või siis väga vähe – 5 minutit kuni 2 tundi.

Paljunemine

Isased puugid saavad paarituda mitu korda, seejärel nad surevad. Paaritumiseks kohtuvad emas- ja isaspuuk peremeesloomal. Emane puuk vajab munade arenguks verd. Pärast paaritumist imeb emane puuk kuni 21 päeva jooksul ennast verd täis, mille tagajärjel ta keha suureneb kuni 100 korda. Seejärel kukutab ta end maha ning otsib varjulise koha imetud vere seedimiseks, munade küpsemiseks ja munemiseks. Tavaliselt muneb puuk sügisel korraga 1000–2000 muna ning seejärel sureb. Järgmisel kevadel kooruvad munadest vastsed ning kogu tsükkel kordub.

Kui kaua puuk elab?

Sobivates keskkonnatingimustes on puugi eeldatav eluiga 2 aastat. Eduka ja õigeaegse arengutsükli läbimine sõltub sobivast ilmast, elupaigast ning looduslike vaenlaste olemasolust. Samuti peremeeslooma leidmise kiirusest ning tõhusast ja pikast toitumisprotsessist.

Kui keskkonnatingimused on puugile vastuvõetavad, kuid tal ei õnnestu hooaja jooksul toituda, ei tähenda see veel nälga suremist. Puuk võib söömata talve üle elada ning järgmisel hooajal uuesti proovida. Seega võivad puugid teoreetiliselt elada kuni 6 aastat. Siiski on looduses palju erinevaid puukide ellujäämist mõjutavaid tegureid, nii et mitte kõik puugid ei ole võimelised läbima kõiki arengustaadiume ja elama aastaid.

Kus puuk elab?

Eestis eelistavad puugid elukohaks rikkaliku lehekõduga, varjulisi ja piisavalt niiskeid alasid, eelkõige kõrge rohuga kohti. Puuke võib enim leida sega- ja salumetsadest, laanemetsadest ja võsadest. Arvukamalt on puuke seal, kus liigub rohkem potentsiaalseid ohvreid, näiteks loomaradade lähedal. Samuti karja- ja heinamaadel ning põlluäärtel ja metsaservadel.

Ka talude või suuremate aedade piirkonnad ning metsapargid võivad puukidele väga sobilikuks elukohaks olla. Puuke on leitud ka linnaparkidest ja väiksematelt haljasaladelt.

Vähem on neid rabades ja soodes ning kuivades nõmmemetsades.

Aktiivsel perioodil, kui puuk saaki otsib, ronib ta maapinnast umbes 10–70 cm kõrgusele, mõne pikema rohukõrre vms otsa. Kõrgemale, kuhugi põõsa või puu otsa puuk ei roni. Seega ei tasu karta, et puuk end kusagilt pähe kukutab. Pärast aktiivset perioodi otsib puuk talvitumiseks mõne varjulise koha, tihti kusagil kõdu sees.

Millal on puugid aktiivsed?

Puugihooaeg algab Eestis tavaliselt aprillis ning kestab oktoobrini. Võsapuugi aktiivsusperiood on pikk, neid kohtab kuni novembrini, eriti sageli mais, juunis ning augustis. Laanepuugi aktiivsusperiood on lühem, kuni juuli lõpuni, kõrgajaga mais ja juuni alguses.

Talvel on puugid tavaliselt talveunes, kuid pehme talve ajal võib puuki kohata ka jaanuaris-veebruaris.

Ilmade soojenemisel ärkavad puugid talveunest ning ronivad oma metsakõdus paiknenud talvituspaigast välja. Esimesed puugid ilmuvad, kui keskmine õhutemperatuur tõuseb üle 7 °C, mõnedel andmetel üle 5 °C. Kevade teiseks pooleks on puukide, eriti vastsete ja nümfide arvukus tõusnud tippu.

Kuidas puuk tegutseb?

Puugid ei liigu eriti horisontaalselt ehk mööda maad, vaid taimestikus üles ja alla. Kõige sagedamini asuvad puugid oma saaki varitsema maapinnast 10–70 cm kõrgusele, täiskasvanud emased võivad ronida põõsavartel 1–1,2 meetri kõrgusele. Mitte kunagi ei varitse puuk kuskil kõrgemal, näiteks puu otsas.

Hoides jalgadega tugevasti taimest kinni, sirutab puuk eesmised jalad välja ning jääb ohvrit ootama. Just esikäppade tipus asetsevad neil erilised tundeorganid, millega puuk tunneb õhus vibratsiooni, süsihappegaasi ja soojust – kõike seda, mis annab märku looma lähenemisest. Olles pikemat aega varre tipus, oodates looma, on puugid allutatud kehavedeliku kaotamisele. Kuna puugid ei joo, vaid taastavad vedeliku tasakaalu ainult õhust ja veritoidust, on nad sunnitud aeg-ajalt laskuma uuesti maapinnale lähemale, et vähendada vedelikukaotust ja taastada vee tasakaal. Tihti juhtub, et puuk ei leiagi suve jooksul peremeeslooma ning poeb sügisel tagasi kõdu sisse talvituma, et järgmisel aastal uuesti proovida. Enamik puuke ei leiagi toitu ja hukkub järgmisel või ülejärgmisel aastal.

Toitumiseks ehk peremeesloomalt piisava koguse vere imemiseks kulub puugil mitu päeva kuni mõni nädal. Emaspuugil kulub selleks näiteks 20–25 päeva. Selle aja jooksul suureneb tema ruumala kümneid kordi. Toitumise lõpetanud, kukutab ta end maha, sinna, kus ta peremeesloom parasjagu viibib.

Mille järgi puuk oma ohvri valib?

Mõnikord juhtub nii, et kaks inimest käivad koos metsas, samas kohas, aga tagasi tulles on ühel mitu puuki ja teisel mitte ühtegi. Miks see nii on, pole veel täpselt teada, kuid võib arvata, et puuk valib endale sobiva ohvri lõhna järgi. Meie keha eritab inimese ninale hoomamatuid lõhnu, millest mõni on puugile ahvatlevam kui teine.

Pidevalt puugihammustustega kokkupuutuvatel loomadel arenevad aja jooksul välja kaitseomadused, mistõttu puugihammustused nende tervisele laastavat mõju ei avalda. Lisaks võivad kaitseomadused tekitada puugis vastumeelsust ja ta ei saa loomalt täielikult ja efektiivselt toituda.